V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kahekümnendal sajandil ootamatult esile
ilmuda, nagu Dante ilmus kolmeteistkümnendal
sajandil. Kuid arhitektuur ei muutu enam
ühiskondlikuks, kollektiivseks, valitsevaks
kunstiks. Inimkonna suurt poeemi, suurt hoonet,
suurt teost enam ei ehitata, teda trükitakse.
Ja kui edaspidi arhitektuur peaks juhtumisi
uuesti virguma, siis ei muutu ta enam
valitsejaks. Ta alistub kirjanduse seadustele,
kes need kord ise temalt sai. Kahe kunsti
vastastikused suhted muutuvad teiseks.
Arhitek-tuuriajastul on luuleteosed, mida küll
arvuliselt palju pole, monumentide sarnased.
Indias on Vjäsa * poeemid omapärased,
keerulised nagu pagood- Idas, Egiptuses on
poeesiale omane suurejoonelisus ja rahulikkus nagu ehitustelegi; antiikses Kreekas -- ilu,
selgus ja rahu; kristlikus Euroopas -- katolitsismi majesteetlikkus, rahvalik lihtsameelsus,
uuenemisajastu rikas ja lokkav kasv. Piibel on püramiidide sarnane, «Ilias» Partenoni-
Homeros Feidiase-taoline
annaabi.ee 
