Arvo valton
bürokraatlikus masinavärgis, mis toodab võõrandumist. Hilisemas loomingus laieneb see
loomuliku inimese ehk inimese bioloogilise põhiloomuse ja mehhanistliku tsivilisatsiooni
vastuoluks
Argielu veidruste võimendamisest areneb välja modernistlik esteetika, mis kannab
novellikogusid ,,Kaheksa jaapanlannat"(1968), ,,Sõnumitooja"(1972) ja ,,Õukondlik
mäng"(1972). Kirgi küttis üles ,,Kaheks jaapanlannat", eesti modernismi üks
tuumteoseid. Väheldase kogu üheksas novellis on nõukogude tegelikkuse pinnalt
väljakasvatatud situatsioonidele vajutatud groteski ja absurdsuse pitser. Kogu südamikku
moodustavates novellides produtseerib absurdi tegelase ebatavaline ja/või ettearvamatu
käitumine, mis viib sotsiaalse masinavärgi tasakaalust välja. Kuivõrd novellid on
ankurdatud kaasaja reaalides, saab neid lugeda poliitilise tähendusega paraboolidena,