Alles siis, kui rootoril on vajalik kiirus saavutatud, lülitab tuuliku automaatika generaatori vastupidiselt tööle, nii et see enam mitte ei võta võrgust elektrit, vaid hoopis annab seda võrku tagasi. Mida suuremaks paisub tuul, seda | 10 kiiremini hakkavad labad pöörlema. Kuid selleks, et liiga kiire hoog labasid vurrina keerlema ei paneks, on tuulikul, nagu ka autol, võlli üleandekiiruse kontrollimiseks käigukast, mis hoiab tuulikulabasid pidevalt ühtlases pöörlemiskiiruses. Tugeva, üle 10 m/s tuulega liiguvad labad ikka ühesuguse kiirusega, tänu käigukastile vurab generaatori rootor neljakordse kiirusega ja annab ka neli korda rohkem toodangut (Kivinukk & Staak, 2008). Toodetud elekter juhitakse mööda edastamis- ja jaotusliine alajaama ja sealt edasi tarbijale
1. TUULENERGIA AJALOOST 1.1. ÜLDINE TUULEENERGIA AJALUGU Esimene tuuleenergia pioneer Charles F. Brush (1849-1929) on üks Ameerika elektritööstuse rajajaid. 1887-1888 aasta talvel ehitas Brush valmis tuulegeneraatori mida loetakse praegu esimeseks elektrit tootvaks tuuleturbiiniks. See oli tohutu, rootori läbimõõt oli 17 m ja tal oli 144 laba mis tehtud seedripuust. See turbiin töötas 20 aastat ja laadis akusid. Hoolimata oma suurusest oli sel tuulikul kõigest 12 kW generaator. Kuna nimetatud rootorimudel oli mitmetiivaline, ei andnud see oma aeglase pöörlemise korral paraku eriti suurt kasutegurit. Alles hiljem avastas taanlane Poul la Cour kiiresti pöörleva rootoriga tuuleturbiini, millel on kõigest mõni laba ja mille efektiivsus on elektri tootmiseks tunduvalt suurem. Teine tuuleenergia pioneer Poul La Cour (1846-1908) oli oma ametilt meteoroloog. Teda võib
sisemuses on teenindamiseks trepp või redel; väiksemate tuuleturbiinide korral kasutatakse ka sõrestikmaste, masti ülaosas asub pöördlaud; · gondel, kuhu mahutatakse võlli tugilaagrid, reduktor (võib mõnikord ka puududa) ja elektrigeneraator koos abiseadmetega; · tiivik, mille tiivad kinnituvad naba külge, võll ja enamasti ka tiibade pööramis- mehhanism. Ohutuse tagamiseks peab tuulikul olema kaks sõltumatut tiiviku pidurdamise süsteemi. Tavaliselt on üheks piduriks tiiva või tiivaotsa pööramine (õhupidur) pöörlemist takistavasse asendisse ja teiseks peavõllil asuv ketaspidur. Tuuliku tiiva tipu liikumiskiirus on 6 8 kordne tuule kiirus ja selle alusel klassifitseeritakse neid horisontaalse võlliga tuulikuid kiirekäigulisteks. Propelleri pöörlemissagedus võib olla vahemikus 20 40 1/min, kusjuures genereeritava elektri sageduse hoidmiseks tuleb see kogu
annaabi.ee 
