Lydia Koidula "Tammiste küla veskitondid"
nokka kasta ei pidanud saama siis võis Tammiste veski kollasekaelaline kukk maarjapäeva
tulekut rahyga oodata. Õues oli ma kivikõvaks külmetanud, ehk küll lumi siit ja sealt musta
maad juba hangede alt välja oli päästnud. Nagu valge lõng näitas jalgtee veskist edasi
maantee peale, sealt paremat kätt Nudjaste kõrtsi, pahemat kätt läbi paksu metsa ja
lagunenud varemetest mööda linna poole. Tee seisis täna veel tühi kui muidu, ja tuulevuhin
puistas tuisku ja närtsinud lehti kraaviäärtele üles. Seda teed mööda ei käinud isegi
täiearulised inimesed hetkel. Varemetes , kus võisid Kiviveski tondid täna kõige paremini
mässata. Niisugune julgus oleks ka kõige parem ise oma surma otsimine olnud. Keegi ei olnud
nii kergemeelne. Tammiste veski toas vurasid vokirattad tuuleveskiga võidu. Ketrajate suud
olid soiku jäänud, mis voki ees haruldaseks looks kiidetakse. Kes ketrajate otsa vaatas, see
annaabi.ee 
