"tuulevoodes" - 1 õppematerjal

Jutuke - Isemoodi roos

Poiss teadis oma saatusest, kuid armastas siiski kõiki oma suure pere liikmeid. Ta kandis neile ette viimistletumaid kontserte ja kauneimaid hällilaule, et ainult äratada neis veel rohkem headust, kui ta juba nägi. Ühel ööl oli ta unes näinud kaunist olevust, kellele ta nime anda ei osanud. Peaaegu ingel, ent surelikkuse halli varjuga ­ ta polnud enne kunagi sarnast tundnud, kui imetledes vee peal mänglevat last, veidi nooremat, kui ta ise. Lennates kergetes tuulevoodes, puudutas too varbaotstega jahedat vett, iga kord rõõmsalt kilgates. Oli see unes või ilmsi, selles polnud ta kindel, kuid kaunis olevus oli jäädavalt end ta südamesse immutanud. Ta andis talle nimesid, palju erinevaid nimetusi ja tiitleid, kuid mitte ükski ei läinud kokku kurvahõbedase helireaga, mida ta hing vabadusse karjus, kui keegi teine ei kuulanud. Vajutades elevandikuust klahve mustatiibsel klaveril, püüdis ta kuulata südame tasast häält ja anda armastusele kõla