Juhan Liivi 3 luuletuse arutlus
Luuletus tuletab mulle meelde, kuidas ma koolieelse põnnina mängisin kooliskäimist.
Kirjutasin ja joonistasin täis kõik raamatud, mis kätte sain. Kui kooliag kätte jõudis ja
kõik reaalsuseks muutus, polnud mul mingit tahtmist tegeleda õppetööga. Soov oli hoopis
saada pemüüjaks ja käia tööl nagu emagi. Hakkasin kujutlema tööpäevi poes, müües
naabritüdrukule sirelilehtede eest kogu oma külmkapi sisu.
Arm tuli...
Arm tuli tuulesta,
ära läks tuulessa,
tuul meelest tusa viis --
kõik oli korras siis.
Oleks saand süda ka
tuulesta terveksa!
Armid ei tuulesta
ega kao tuulessa.
Luuletus räägib armumisest, kõik saab alguse tahtmatult ning keegi ei tea kunagi ette,
kuidas see kõik lõppeb. Seekord lõppes, ning üldsegi mitte hästi. Vastupidi, lahkuminek
oli kurb, kuid aeg ravib haavad, aga mälestused ei unune. Kõik jääb meelde ning ilmub
piltidena edasises elus ja uute armastustega võrreldakse alatihti seda esimest ja kõige