Luulekava Unenägu
virgub sularõske. (Hennoste 1998:87)
Ja päikesekiirtega ühte (Hennoste 1998:88)
üle heliseva luiteliiva
keerleb kajakate legendaarne lend. (Hennoste 1998:82)
Madal taevas, kidur kesa,
soo ja rabadik. (Alver 1989:356)
Udus mustav haga,
tume saatus nagu
valukiljatus. (Alver 1989:357)
Nii keerlen kodumaata,
mind iga tuulepuhk
võib õhuvalda saata. (Hennoste 1998:83)
Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
pikka läände lookleb raugust õhkav rand. (Hennoste 1998:82)
Nii südaööni sumpasime ringi. (Hennoste 1998:85)
Ja vahel juhib ta mind üle maisest piirist,
kuid asjata! - ma pagen jälle varju. (Alver 1989:191)
Inimrõõmu, hingehärmi
tunnen-taban läbi tuulte.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule
annaabi.ee 
