Marie Under
allee kui põrand puhtaks pest Süda sees kui nuga taskus
poolrõske veel. Mis sest! Mis sest! tukub, aimamata verd.
Eest rebit laineil haak ja olm: Ons see minu oma suu,
sööb sõõrmeid sinisoola tolm. mis neid surnud sõnu poetab?
Eest lükat mere jäine riiv: Hapraid askeldusi soetab
saand merest maantee - taeva viiv. käsi, küljes mõni muu?
Ees samme vibuhändlik sirk, Sammun, koban samas kongis,
pää kohal tuiskab tuulekuul. mille varbadega harjut.
Ja riideis tuul ning põues tuul - Kauakestvas leinarongis
löön ise õõtsuma kui pirk. hädakisad ammu karjut.
Ja rannal valge varvas-aid. Silmil vist on surilina;
Kolm mütsi, miski mütse all: häälitsed kui võõras lind.
sääl kargleb kaarik-kukerpall, Ons see minu oma mina?
kui sõidaks võõraid teid ja maid. Ons see minu oma rind?
Käin ise võõraid teid ja maid
annaabi.ee 
