"tuulekelmi" - 1 õppematerjal

J. Krossi luulekokkuvõte

rahesaju! Lõõtsub justkui ehtsast vihast! Puhub läbi luust ja lihast! Puhub põue!Puhub verre! Rullib halli pilvevalli nagu sinavmusta vahu, mis ei mahu enam merre, üle ehmunud horisondi... Justkui petetud ­ või pete - päev poeb pelgu pilvepurje... Vesipüks ­ pilvelevandid väljasirutatud londi taoline ­ käib mööda vete tumerohelisi turje. Korraga ­ maa raksub rahest! Pilvede ja puude vahest nagu valgest klaasist helmi vingub vastu kadult lastu vihina ja kahinaga! Vahi aga tuulekelmi: taas on ilm täis helke ­ varje - kuna mõtteta ja nõuta vetepiirilt puudepiirilt rõkkab iili rõõmukarje, kui ta murrab vihmavarje, mida sulgeda ei jõuta küllalt kiirelt... ,,Söerikastaja" Väike revolutsionäär (1944) Külma pihku toetab kuuma põske. Hullud alles udusulised. Ehk küll silm sul neeldud nutust rõske, pilgud on sul imetulised. Pikki tunde trelle pigistamast on su ahtakene käsi must. Kuid su süda ­ juues ikka samast allikast ­ ei tunne väsimust.