Külatänav
õhukese lumekihiga. Lumega justkui varjatud tänavakate oli muutunud siledaks kui vesi
tuulevaiksel hetkel. Äkitselt see siledus kadus ja lumele tekkisid jäljed, jäljed jalanõudest, mis
katsid hiliste rändajate jalgu.
Need rändajad uitasid täistuisanud teekatet mööda kuhugi kauguste poole. Need olid
mees ja vanem naine. Nende siht tundus olevat kindel ja nagu juba ammu paika pandud. See
väljendus ka nende vestluses.
,,Seal see asubki!" sõnas vaikselt vanem naine läbi tuulekahina. ,,Pole kahtluski, et see
on meie kodupaik, kus vanaema veel kunagi oma tuhmides roosakates sussides toimetas
köögis ja valmistas meile hommikuti pannkooke. Pannkoogid, mille lõhna peale oleks üles
tõusnud ka kõige sügavamas unes magaja," meenutas mees, ,,ja alatasa ma mõtlesin kuidas
ma küll kunagi siit peaksin lahkuma ja jätma kogu selle paiga koos kõikide lõhnade ja
mälestustega." Naine vaatas pinksalt kaugustesse ja lausus siis: ,,Lepatriinud. Lepatriinud
annaabi.ee 
