Meil on kaval kassikene, hiirekera Intsukene, püiab hiired põllu pealta, ajab rotid aida pealta, vesihallid vilja seesta, küidud külmasta kambrista. Kass on kaval kargamaie, hiir on vilgas hüppamaie. Sõitke, sääred, pöitke, põlved, laske teeda, labajalad, hüppa, hüppa, hiirekene, karga noppest, kassikene! Laulud on ka teekäigul ajaviiteks. Tüüpiline üksilaul on karjaste helletamine. Kindla otstarbega üksilaul on hällilaul või äiutus. Aia, äiu emme poega, Tuudu, tuudu tuvi poega, Tammu, tammu taadi poega, Emme heina niitijaks Taadi tamme raiujaks. Ole usin kasva kasin Siis sind noorelt nopitakse, Tanu pähä topitakse. Kadunud omakse või sõbra surma puhul lauldi itke. Needki on üksilaulud, kus laulja leinameeleolusid väljendades ühtlasi heietab mälestusi kadunust. Ühtlasi on see leinaja kõnelus kadunuga. Lauluvormis retsiteeriti mitmesugust tõemaagiat (ussi-, hundisõnu vm.) ja arstimissõnu.
annaabi.ee 
