Jakob Kõrv
Dialoogideski esineb aeg-ajalt
üllatavat teravust, irooniat ning mitmeplaanilisust, mis muudab raamatu
eeldatust märksa mitmeplaanilisemaks.
Nii nagu on segadus peategelase nime kirjutuslaadis (Konrad, Konrat,
Kondrat), on põnev näha keelekasutuses ka teisi ebajärjepidevusi, näiteks
märgatava reeglistikuta mitmes variandis esinevad sõnad: parun ja paron,
("Mull on hea meel, Teid tundma saada, härra Kondrat," ütles paron, eht
mõisniku wiisil uhkeste teretades. ,,See on küll aga wana tutwuse
uuendamine, paruni herra," ütles Kondrat ja kumardas parajaste. (lk 64-
65)" "Temal oli üks tuttaw sõnade register peas, ja neid rääkis ta nõnda,
et igaüts arvama pidi: see parun on uuema aja laps." (lk 65)). Taolise
ebapüsivuse põhjuseks võiks muidugi arvata, et kirjanik Kõrv erinevad
lõigud erinevatel päevadel kirjutanud on ning eesti kirjapildi grammatika
tolleaegne vähene raamistatus ja reeglistatus ei andnud pidepunkte, mille
toel eelnevalt kirjutatut mäletada