Diana Leesalu
raamatu tegelased kasutavad, erineks kuidagi sellest keelest, mida kasutavad
noored päriselt. Kui ma tahan anda tõetruud pilti näiteks väiksest pätipoisist, siis ma
ei saa teda ju panna rääkima nagu Inglise dzentelmeni. Ja ma tahan anda tõetruud
pilti. Ilma ilustamata. Kusjuures see teema tuli erinevatel lugejatega kohtumistel nii
sageli päevakorda, et ma olin lausa sunnitud kirjutama ühte Eesti kirjandusajakirja
essee teemal "Miks ma ropendan".
3)Oma raamatut tutvustasite ka koolides. Millise vastukaja saite õpilastelt ja
õpetajatelt?
Vastukaja on üldjoontes olnud väga positiivne. See on mind isegi üllatanud. Praegu
on "Mängult on päriselt" üsna paljudes Eesti koolides kohustusliku kirjanduse
nimekirjas. Ja möödunud aastal käsitleti seda ka üleriigilisel kirjanduse olümpiaadil.
See teeb muidugi palju rõõmu. Mulle on jäänud mulje, et õpilastel on olnud huvitav
seda lugeda. Ja see on pannud neid mõtlema nende probleemide üle, mis Mikku ja
annaabi.ee 
