Tõde ja Õigus II Terve tekst
Pole teid ammugi näind," vastas eit.
,,Töö, töö, pole mahti. Tulin oma sõpra Ellerit otsima."
,,Misuke see on? Pikk või lühike?"
,,Ennem pikk kui lühike, armastas ikka sealiha hapu kapsastega. Kas te siis teda enam ei
mäleta?"
,,Miks ei! Mäletan küll. Aga teda pole enam kaua näha olnd."
,,Kahju küll!" ohkas Tigapuu.
,,Noh, aga kuis on noorehärra endaga?" küsis eit.
,,Noor põrsas, parajasti pruun, kapsad samuti, kõlbab? Või ehk vasikas? Rõõsaga joodetud,
sulab otse suus, tutvuskaup..."
,,Pole minu maitse," vastas Tigapuu.
,,Nii siis põrsas? Kaks?"
,,Aitab ühest."
Seda öelnud, pöördus Tigapuu Indreku poole ja kaebas:
,,Seal ta nüüd on: astud sisse sõpra otsima, aga selle asemel pead sööma hakkama. Hale meel
sellest vaesest vanainimesest, kel kari lapsi toita. Seisab ja vahib siin umbses ruumis oma leti
taga ja ootab, et tuleks ometi ükski, kellele oma põrsast või vasikat pakkuda, sest muidu läheb
kõik raisuks, ja kus selle kahju ots siis
annaabi.ee 
