Naljandid ja anekdoodid
Meehel tullu' hirm pääle, kiilnü hobest, et saisma jäässi, iks "pruu!" ja pruu!", a hobene es ole
jäänü saisma, joosnu edese ku hunni. Mis nüüd? Ei saa maaha kah hobese säläst -- jala kinni
köüdetü. Kaenu, hobene tormas õkva ütest virstatulbast müüdä, timä haarnu tollest kinne, et tuu
ollu' alt mädä ja jäänü üskä. Hobene linnanu iks edese. Egä tä esi es tiiä sõa värgest midäge, opetu
hobesel olliva sõa säädüse tutva. Hobene tormanu õkva võõralle väele pääle. Nuu kaesse', vägimiis
tule, mõõk juusk ku saelaud kõrval, suurtükk hobese kõhri pääl -- oi õnnetust, hirmu! Jah,
tõmmatuvvaki rahulipu üles. Opetu hobene keerotannu' ümbre kodo poole, kuniga mano. Joba tultu'
ka kirjoga rahu tegemese peräst kuniga jutule. Vägimiis suurust nüüd: "Ka mina olli sii miis, kedä
nimä pelksivvä ja kelle peräst rahu teivä." Kunigal sai hää miil ja an'd uma tütre vägimehele
annaabi.ee 
