Tiit Lauk humanitaar
avaldunud džässivaen kokku uue võimu halvustava suhtumisega sellesse muusikaliiki.
Meeldiva erandina eestikeelse kontserdikriitika seas tuleks välja tuua Viljandi esimese
džässikontserdi arvustus kohalikus lehes 257 , kus kriitik toob välja kõik olulise, unustamata
mainida ka vajakajäämisi (“efektne ja särtsakas jazz-ilme ei pääsenud mõjule”). Samas mõjub
ootamatuna tõdemus, et Postimehest, kus oli ju üsnagi väljakujunenud muusikakriitiline insti-
tutsioon, ei ole siinkirjutajal õnnestunud leida ühtki džässiteemalist kriitilist või analüüsivat
kirjutist; üksnes mõned lühemad kontsertide eeltutvustused/reklaamid.
Selles osas tunduvad Tallinna saksakeelses ajakirjanduses ilmunud üksikud džässikontsertide
arvustused 258 olevat kirjutatud suurema objektiivsuse ja asjatundmisega – kui midagi ei
meeldi, öeldakse see otse välja koos põhjendusega, samas ei olda ka kiitusega kitsid, kui on,
mida kiita. Nii kirjutab Revalsche Zeitung 14