7. Desinfitseeri käed (Iivanainen jt. 2003:100); 8. Desinfitseeri kandik, lase kandikul kuivada (Iivanainen jt. (2003: 101); 9. Pane valmis vajalikud vahendid, aseta vahendid steriilse näpitsa abil steriilse rätiku peale (Iivanainen jt. 2003: 101); 10. Ava õigesti steriilne komplekt; 11. Pane kätte tehaspuhtad kindad; 12. Eemalda haavalt vanad sidemed; 13. Vaheta kindad, pane kätte steriilsed kindad; 14. Puhasta haav füsioloogilises lahuses või vesinikperoksüüdis niisutatud tutikutega; 15. Vali vastavalt haava suurusele ja iseloomule uus sidumismaterjal; 16. Informeeri patsienti pidevalt protseduuriga seotud võimalikest ebamugavustest (valu); 17. Jälgi patsiendi seisundit kas esineb: peapööritust, halba enesetunnet, iiveldust, valu või puutetundlikkust (Alila jt. 2001: 450); 18. Jälgi saastunud instrumentide käitlemist; 19. Jälgi steriilse materjali kasutamist; 20. Seleta patsiendile, et haav tuleb hoida seotult ja kuivalt paar päeva; 21
hingamisteede toimimise tagamine. Kui tegemist ei ole epistaksisega, mis muutub päriselt eluohtlikuks vaid väga harvadel juhtudel, tuleb kohe tagada hingamisteede toimimine. Kui hingamisteedesse sattunud veri muutub ohtlikuks või selle hulk hingamisteedes suureneb, tuleb teha intubatsioon või koniotoomia. Kui vabad hingamisteed on tagatud, nt intubatsiooni teel, või kui püsikanüüliga patsientidel käib trahhea kanüül korralikult läbi, võib kogu suupiirkonna täita tutikutega. Pärast võimalikult kiiret transporti haiglasse on enamasti vaja teha operatsioon. Operatsioonijärgse verejooksu korral (kõige sagedamini pärast tonsillektoomiat) on vaja patsient viivitamata haiglasse toimetada. Ka siin tuleb jälgida verejooksu stabiliseerimist. 370 Verejooksude jagunemine nende alguskoha järgi Nii nagu patsiendile mõjub nina- ja/või suuverejooks esialgu dramaatilisena, mõjub see ka väljakutse saajale
annaabi.ee 
