A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Jõudes hoovile kuulsid nad vankri mürinat, mis peatus ukse taga.
Mileedi kuulatas.
«Kas kuulete?» küsis ta.
«Jah, vankrimürin.»
«Selle vankri saadab meile mu vend.»
«Oh, mu jumal!»
«Julgust, julgust!»
Mileedi ei olnud eksinud, kloostri ukse taga helistati.
«Minge oma tuppa!» ütles ta proua Bonacieux'le. «Kindlasti on teil mõned
väärisasjad, mida te tahate kaasa, võtta.»
«Mul on tema kirjad.»
«Hästi! Tooge need ära ja tulge minu tuppa, me õh-tustame kiiruga. Võib-olla tuleb
meil osa ööst reisida ja selleks peab koguma jõudu.»
«Suur jumal!» ohkas proua Bonacieux kätt südamele asetades. «Mu süda lõhkeb, ma
ei suuda käia.»
«Julgust, noh, julgust! Mõelge sellele, et veerand tunni pärast olete päästetud, ja
pidage meeles, et mida te teete, seda teete tema jaoks.»
634
«Oh jaa, kõik tema jaoks! Üheainsa sõnaga andsite te mulle tagasi mu vapruse.
Minge, ma tulen teile järele.»'
Mileedi läks kiiresti oma tuppa