Sissejuhatus vene kirjanduslukku II
Bagration
teeb näo, et ta juhib lahingut, kuid tegelikult see nii ei ole. Andrei arvates peab sisu vastama
vormile. Siin on esimene moment, kus ta näeb, et asi nii ei ole. Tusin sooritab kangelasteo, aga
ei näe välja nagu kangelane. Stseeni lõpus kogunevad kõik majja, kus on Bagration ja Tusin.
Tusin saab sõimata selle eest, et ta kaotas kaks kahurit. Keegi ei ütle, et tänu talle võideti
lahing. Bolkonski on aga aus, kuigi talle Tusin ei meeldi. Ta ütleb, et tänu Tusinile võideti
lahing.
Andrei unistab ikkagi sellest, et temast saab kangelane. Lahinguväljal on selline moment,
kus tema initsiatiiv võib olukorra päästa. Ta kutsusb sõdurid endale järgnema, aga ta saab
haavata. Napoleon märkab teda, mõtleb, et ta on surnud. Haavata saades saab ta aru, et
kangelasteost ta enam ei huvitu. Ta vaatab taevast ja arvab, et peale taeva pole mitte midagi
muud olemas. Ta pettub oma ideaalides, Napoleonis sisu ja vorm pole kooskõlas. Tema