Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
tõkestatud oli vaid riigikorrale otseselt ohtlik propaganda. Ajakirjanduses nähti nii
riigi ülesehitamisel kui selle kestmajäämisel olulist demokraatlikku vahendit.
Sõnavabadust hakati piirama 1930. aastate majanduskriisist tulenenud demokraatia
kriisiga seoses. Kaitseseisukorra seadused andsid sisekaitse ülemale erakorralisi
volitusi ajakirjanduse suhtes, mis ulatusid kuni põhiseaduslike õiguste tühistamiseni.
Eesti ajakirjanduse professionaalne areng jäi alla poliitilisele ja turusurvele.
Riigivõimu ja ajakirjanduse suhted olid selgelt määratlemata. Mitmeparteilise
ajakirjanduse lõpp saabus autoritaarsele valitsemiskorrale üleminekul 1934.
Ajakirjandus allutati riiklikule kontrollile läbi Valitsuse (hiljem Riikliku) Propaganda
Talituse, hakati jälgima väljaannete meelsust ja lojaalsust. Kaitseseisukorraga
kehtestatud piirangud ajakirjandusvabadusele kirjutati sisse trükiseadusesse.