Balthasar Russow
rootslasi appi paluma. Balthasar satub otseteed Helsingisse ning Kross laseb tal pärast
üllatust, et see Helsingi on nii armetu, arutleda: "Seesama keskmine küla oligi siis
linn, mida kuningas Gustav siin kaheksandat aastat Tallinna surnuksvõistlejaks
ehitada laskis. Ei linnamaju, ei kivikirikuid, lossist müüridest ja tornidest rääkimata...
Rootsi kuninga vägevus polnud selle järgi vist küll taevas teab kui suur...".
Esimesed muljed vanast pealinnast Turustki pole paljutõotavad: "Majad polnud
Tallinnast tulnu silmale ei toredad ega kõrged, ja linna müürideta ja kaitseta olek oli
Balthasari meelest pisut halvasti. Tänavate kitsus tundus talle ses lahtises linnas päris
mõttetu olevat. Ometi tõusis Rootsi kungriigi ja Soome hertsogkonna au ta silmis tänu
kirikule taas väga tunduvalt. Kirik oli küll tornilt madalam ja kujult kohmakam kui
Oleviste, aga mõõtudelt ja kaalukusemuljelt lõi see viimase isegi pisut üle."