Nouvelle vague - Murrangu saabumine Prantsuse filmikunstis
aasta lõpu Prantsusmaal.
Pärinedes esmalt ajakirjanik Françoise Giroud’ kirjutisest, osutati uue laine mõistega
Teise maailmasõja varemeist võrsunud uuele inimgeneratsioonile. Tekkinud oli
ühiskond, mis oli kiindunud majandusliku külluse kasvatamisele, suurendades
märkimisväärsel määral tootlust – tarbijarevolutsioon, mille eeskujuks keskklassi
ameeriklase elustiil.
Kuna kõik uudne ja modernne oli suureks tõmbenumbriks, kasutati seda kui
turundustrikki meelitamaks prantsuse kinopublikut vaatama uue generatsiooni
režissööride, paljud neist filmiajakirja Cahiers du Cinéma endised kriitikud, loomingut,
mis vastandus laiemalt levinud traditsioonilistele narratiivfilmidele.
Üks Nouvelle Vague’i prominentsemaid režissööre Claude Chabrol on oma 1976. aasta
autobiograafias kirjeldanud seda järgmiselt:
„Aastatel 1958 ja 1959, kui mina ja mu Cahiers’i kaaslased olime edasi liikunud