mõnegi Euroopa vürsti elamise, leidsid koha üle 300 hobuse ja 2000 tõlla. Versailles'sse rajati 20 km teid ja 11 ha katusealust pinda koos 700 ruumiga. Kuigi kunagised jahialad on praeguseks lossist eraldatud, hõlmab kogu territoorium ikkagi veel 800 hektarit. Alles Louis XVI oli sunnitud siit lahkuma, kui rahvas nõudis kuningapaari tagasipöördumist õukonnast ja seega ka teenistusest mahajäetud Pariisi. Väidetavalt olid teinud seda kalamüüjad-turunaised, kuigi asjalikumad allikad viitavad ka meessoost mässumeelsetele. Pariisi naasnud kuningapaar giljotineeriti, loss ja selle varad rüüstati. Prantsusmaad räsisid julmad ja meeleheitlikud aastad.Versailles' taastamisele hakkas mõtlema Napoleon, olles abiellunud Austria keisrikojast pärit Maria Louise'iga. Habsburgide tütred olid olnud kuningannad ka Louis XIII, Louis XIV ja Louis XVI kõrval. Kõige enam läks neist ajalukku viimane, Marie Antoinette, paraku küll jõhkra giljotiini läbi
Tema akna all võib inimesel karistamatult kõri läbi lõigata -- tema peab ainult katma kõrvad kätega ja veidike iseendaga vaidlema, et mitte lasta temas mässaval loodusel samastada end sellega, keda parajasti tapetakse. Metsinimesel puudub selline hämmastav anne sootuks: tarkuse ja mõistuse puududes nähakse teda alati vapralt toimimas esimese inimsuse tunde ajel. Kui mässude või tänavakakluste ajal koguneb kuskile rahvasumm, hoiab ettevaatlik inimene sealt targu eemale; heidikud ja turunaised on need, kes võitlejaid lahutavad, laskmata ontlikel inimestel vastastikku kõrisid läbi lõigata. Seega on täiesti kindel, et kaastunne on loomulik tunne, mis ohjeldab iga indiviidi enesearmastust ja aitab seeläbi kaasa kogu liigi säilimisele. Just kaastunde ajel tõttame pikemalt mõtlemata appi neile, keda näeme kannatamas; just kaastunne täidab loomuseisundis seaduste, tavade ja vooruste rolli, pealegi selle eelisega, et keegi ei tunne kiusatust tema leebele häälele vastu hakata