Harilik vaher
Seal ei tohtinud
ühtki puud langetada, nad pidid kasvama, kuni vanadus või tormituul nad maha murdis.
Kas puud surid loomulikku surma või vajati pühast hiiest oksi või puitu usulisteks toiminguteks,
igal juhul tuli hüvituseks tuua lepitusohvreid (näit. lammas või siga).
Roomlaste ja helleenide juures ähvardas puuderüüstajat ettekavatsetud kuritöö eest seaduslik
karistus, sageli surmanuhtlus või pagendus. Kui kord Turullius, üks Antoniuse väepealikuid, oli
Asklepiose pühas hiies hulgaliselt puid maha võtnud, et laevaehituseks materjali saada, ilmus
äkitselt kohale Caesari sõjasalk, vangistas ta ja talle määratud surmanuhtlus viidi samas täide.
Ka kreeklased uskusid, et inimesed võivad pärast oma surma puus edasi elada. Jumalad lasid end
teatud pühades puudes austada (näit. Apollon loorberipuus) ja kehastusid nendes. Jumalate poolt