Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19. sajandini
Kuigi talumaade mõisastamine ei
pruukinud alati olla vägivaldne , peale sõdu võisid mõisad võtta tühje maid endale. 18 sajandi
lõpuks piirkondlikult võiks mõisamaad suhtuda 1 ühele külamaade arvust. Mõisamaaade
harimine toimus teotööde korras. Mida enam mõisamaad laienesid, seda enam olid mõisnikud
huvitatud teotööst. Grundherrschafti puhul põhiline maks oli andam või raha, Gutsherrschaftil
muutus olulisemaks teotöö.
Mõisamajandust nähtakse turulises situatsioonis põhiliselt siiski turule tootjana.
Mõisamajandus rahuldas kõik mõisniku ja tema pere sissetuleku ja toiduainete probleemi,
kuid suurel määral viidi ka sise- ja välisturgudele. Mõisa kontroll tp saaduste üle oli põhiline,
mis takistas turu arengut ida-Elbe regioonis. Mõisamajand kujunes tegelikult välja juba
keskajal. Mõisahärrusest keskajal siiski rääkida ei saa.
Linnad siiski olles vähem aadli kontrolli all suutsid väga tugevalt pakkuda tp alternatiivseid
annaabi.ee 
