Luuleteksti analüüs "Lapsetapp" (K. Kaldmaa)
sellele, et autor ei pea silmas päris last. Kerge muige toovad näole järgmised read: teate ju
küll, / kuidas kogu aeg kästakse / leida oma sisemine laps. Jah, tean küll! Kohe meenuvad
õpetajad, kes käskisid loovuse kasutamiseks ülesannete lahendamisel oma sisemine laps
kuskilt kiiruga üles korjata. Fantaasia leidmiseks oma sisemist last otsima minna tundus tollal
tobe ja tüütu ning just seepärast ajavad need sissejuhatavad read turtsuvalt naerma. Järgmiste
ridadega minu oma pole kunagi / kusagil ära käinudki / ... / nii et ma tõepoolest / ... / palusin
tal ära minna hakkab luuletuse negatiivne toon kiirelt tagasi tulema. Eriti karmi ja sõjaka
(esma)mulje loomingust loob autor oma elava ja raevuka kirjeldusega sellest, kuidas luule-
mina tapab oma sisemise lapse, justnagu kasutaks ta päriselt füüsilist vägivalda ühe väikese
olevuse kallal: rebisin küljest ta käed, ta nuuksus / kiskusin lahti ta jalad, ta kriiskas /
annaabi.ee 
