E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
enam saama. Priidu, too ankur väljaT Ma viskan tühja vee maha, küllap siis mäletate, mis
magu ta oli. Too ankur siia, Priidu!»
Igavesti jääb tõeks, et naisterahva mõtteid keegi surelik ette ei tea arvata. Armu ja hirmu
jagavad nad silmanähtavalt mõne kõrgema väe sunnil, ja vanad germaanlased pidasid neid
sellepärast õigusega peaaegu jumaliku au sees. Kes oleks näiteks ette võinud kuulutada, at
Krõõda mõru nägu sepa turtsumise ja ähvardamise juures järk-järgult mahedamaks pidi
minema? Nähes, et sepp tõesti vihane oli ja et "Priidu tema käsu täitmiseks tuppa tahtis
minna, sasis Krõõt Priidu sabast kinni, välgutas -kelmikalt naeratavaid silmi sepa poole ja
ütles lahkesti noomival häälel:
«Sinul on kohe ikka tuli takus, Villu. Kas meesterahvas tohib na kärsitu olla? Ma naljatasin
. . . Kuule, kas sul seda viina veel palju on? On küll? Mai, mine pane mett ja leiba lauale!
annaabi.ee 
