siledat järvepeeglit. Võtan vaikselt istet, üritan võimalikult vähe loodust segada, oma mõtetega hoopis teises maailmas olles. Kujutan ette, milline oleksin 10 aasta pärast eesti tippteadlane, Tartu Ülikooli rektor, kuid see on pelgalt unistus. Nii kõrgele jõudmiseks on vaja kõvasti pingutada ja ise aktiivne olla. Ennem tuleks käia ise ülikooli tee lõpuni, saada kõrge haridus, et peale lõpetamist Järsku kuulen põõsas sahisemist, kuid see on vaid siil, kes turtsudes minema jookseb. Mõtteis olin vist päris kaua ja sügavalt, sest tuul oli mulle märkamata tõusnud. Pea kohale oli kogunenud päris suur pilvekogum. Püsti tõusta enam ei suuda, järve pimedus hirmutab mind, mind valdab tunne nagu iga hetk kargab veest välja mõni koletis, igaksjuhuks kontrollin seljatagust, kuid asjata. Tühjus. Minu jaoks pole siin maailmas enam midagi peale pingi, millel istun, järve ja iseenda
«Hoidke ta kinni!» karjus ta kõikuval häälel mõisasulaste poole. Aga need ei julgenud kätt Jaanuse külge panna. «Ma olen sind kaks korda heaga minna käskinud,» ütles Jaanus tumedasti, «ara kaeba, kui kolmas kord on kurjem. Visake ta välja!» andis ta käsu oma sulastele. Kaheksa tugevat kätt tõstsid sipleva ja kääk- 77 suva kupja õhku, kandsid ta hoovivärava juurde ja viskasid sealt kukerkuuti välja. Tema järel lahkusid ka mõisasulased, salamahti naeru turtsudes. Hoovivärav pandi lukku. Jaanus tõmbas isa majja, et ta kupja sajatusi ei kuuleks. Ta oi veidi kahvatu, aga välispidi rahulik, kui ta isale rääkima hakkas, mis ta lossiaia müüril seistes oli kuulnud ja. näinud. Tambet vangutas mitu korda murelikult pead ja pomises: «Paha lugu. Väga paha lugu.» Tervel teel kirudes, longates ja sulaseid ähvardades jõudis kubjas koju. Parajasti astus noor lossihärra salga võõrastega lossitrepist alla. Nad olid pruukosti lõpetanud
annaabi.ee 
