Nimelt sellest, miks naer siis ikka kõige hullemini peale tikub, kui tead, et ei tohi naerda. Nii kui me üle aia olime jõudnud, see kohe algaski. Lasse, Bosse ning Olle ronisid meile järele paljalt selleks, et meid kiusata ja naerma ajada. "Ära sa lehmakoogi sisse astu," ütles Bosse Annale. "Siin polegi lehma..." alustas Anna. Aga siis tuli talle meelde, et ei tohi rääkida. Me hakkasime turtsuma - kõik kolmekesi. Poisid aga naersid. "Te ei tohi sedaviisi turtsuda," ütles Lasse. "Pidage meeles, et te naerda ei tohi!" Seepeale me hakkasime veelgi enam turtsuma. Poisid keksisid kogu aeg meie ümber, sikutasid meid juustest ja näpistasid käsivarrest lihtsalt selleks, et meid naerma ajada. Ja meie ei saanud neid eemale peletada, sest me ei tohtinud ju rääkida. "Uppelipuppelimukk!" ütles Lasse. See polnud õieti põrmugi naljakas, aga kuidas me Britta ja Annaga selle üle naersime.
sädistasid selle aja peale juba kõigest jõust. Irvräästas, põhjapoolsete osariikide pilkaja, lendas puu otsa Tomi pea köhal ja hakkas ülilõbusas t ujus oma naabreid järele ahvima. Siis laskus kilava häälega ähk sinise leegina välgatades alla, istus peaaegu poisi käe ulatuses oksale, kallutas pea ühele küljele ja silmitses võõraid elava uudishimuga. Hall orav ja üks suurem rebasetaoline loomake ruttasid mööda, tõustes aeg-ajalt istukile, et poisse silmitseda ja nende peale turtsuda, sest metsikud olendid polnud arvatavasti kunagi varem inimesi näinud ja teadsid vaevalt, kas neid karta või m;tte. Kogu loodus oli nüüd täiesti ärkvel ja liikvel, pikad päikesekiired tungisid lähedal ja kaugel 93 läbi tiheda lehestiku ja mõned liblikad ilmusid hõljudes tegevuspaika. Tom äratas teised mereröövlid; varsti tormasid kõik kisaga minema ja paari minuti pärast, heitnud riided seljast, ajasid üksteist taga ning kõmistasid üksteise otsa madalas selges vees
annaabi.ee 
