Rüütlikultuur
värsilised, siis XII sajandil astus selle asemele järjest enam proosa ja romaan omandas tänini tähenduse- pikem väljamõeldud lugu.
Rüürtliromaani levisid laialdaselt kogu Euroopas. 12 sajandi Lääne-Euroopa rüütlikultuuris oli kesksel kohal daamikultus. Kirjanduses ei
kirjutatud enam rüütli võitlusest isamaast ja usust, vaid kõige eelkõige südamedaami eest. Rüütli armastatu oli tavaliselt abielunaine. Rüütel
seadis end pidevalt ohtu, osaledes turniiiridel, võideldes hiiglaste ja nõidadega, selleks et pälvida südamedaami tähelepanu. Rüütlikirjandusega
tuli kultuuri austus naise vastu.
Rüütel pidi olema vapper, õiglane ja helde, alluma läänihärrale, kaitsma nõrgemaid, võitlema paganate vastu, olema seltskonna hingeks lossis ja
olema mitmekülgne. Lossides oli paazhide seltskondlik õpetus, mis kuulus rüütliks saamise ettevalmistuste juurde. Rüütlid elasid enamasti maal
lossides, mitte linnas
annaabi.ee 
