kust ta pärit on ning mis ta siin üksi hilja õhtul teeb. Sellele ei osanud Robert vastata, sest ta ju tõesti ei teadnud, mida ta nii hilja, üksi, PARIISIS teeb. Noored aga ei osanud teda aidata. Robert lahkus kohvikust. Paar tundi Pariisi tänavatel konnanud, hakkas Robert väsima. Ta oli isegi natuke juba selle olukorraga harjunud, kuid mõttes mõlkus ikka küsimus: kuidas oli ta sinna sattunud. Vahepeal Notre Dame'i ees puhates sai Robert kahe Jaapani turistiga tuttavaks, kes pakkusid talle abi võimalusega ühe öö nende hotellitoas veeta. Kuna aga juba järgmisel päeval pidid nad oma kodumaale naasma, tuli Robertil jälle suurde linna üksi jääda. Robert palus endale natuke raha jätta, et ta saaks pisut toitu osta. Lähedal asuvas õdusas kohvikus kõhtu täis süües, mõtles ta, mida teha edasi. Kelner Louis märkas Roberti murelikku ja mõtlikku ilmet ning läks küsima, mis tal mureks. Kuna
Selline ülbus viib paratamatult sõjani ja see oli Tolstoi jaoks kõige hullem kuritegu. Ta osales ohvitserina Krimmi sõjas ja pärast sõja lõppu sai temast veendunud patsifist, kes eitas kuni elu lõpuni igasugust vägivalda. Seepärast ei ole ka romaan mingi ausammas sõjakangelastegudele. Tolstoi kirjeldab lahinguid sõjastrateegi asjatundlikkusega, aga samas ka iga selles osaleja vaatepunktist. Nii satub näiteks Pierre Bezuhhov, keda tänapäeval võiks võrrelda sensatsioonihimulise turistiga, Borodino veresauna tunnistajaks. Ta näeb kaost, julmust ja meeleheidet. Vene väepealikku kindral Kutuzovit kujutatakse traagilise kujuna, kes teab, et võit ja kaotus sõltuvad alati juhusest. Tolstoi veendumuse kohaselt lähevad tähtsate väepealikena ajalukku need, kellel on sõjaväljal lihtsalt vedanud. "Sõda ja rahu" tegi autorist vaimse institutsiooni, kelle ees võtsid mütsi maha mitte ainult kolleegid. Tolstoid austati rahva hulgas nagu pühakut. Teda nimetati Venemaa
Selline ülbus viib paratamatult sõjani ja see oli Tolstoi jaoks kõige hullem kuritegu. Ta osales ohvitserina Krimmi sõjas ja pärast sõja lõppu sai temast veendunud patsifist, kes eitas kuni elu lõpuni igasugust vägivalda. Seepärast ei ole ka romaan mingi ausammas sõjakangelastegudele. Tolstoi kirjeldab lahinguid sõjastrateegi asjatundlikkusega, aga samas ka iga selles osaleja vaatepunktist. Nii satub näiteks Pierre Bezuhhov, keda tänapäeval võiks võrrelda sensatsioonihimulise turistiga, Borodino veresauna tunnistajaks. Ta näeb kaost, julmust ja meeleheidet. Vene väepealikku kindral Kutuzovit kujutatakse traagilise kujuna, kes teab, et võit ja kaotus sõltuvad alati juhusest. Tolstoi veendumuse kohaselt lähevad tähtsate väepealikena ajalukku need, kellel on sõjaväljal lihtsalt vedanud. "Sõda ja rahu" tegi autorist vaimse institutsiooni, kelle ees võtsid mütsi maha mitte ainult kolleegid. Tolstoid austati rahva hulgas nagu pühakut. Teda nimetati Venemaa
annaabi.ee 
