seiret elektromagnetkiirguse abil, mida vaadatakse ülalt (lennukilt, satelliidilt). Meie kursuse jaoks on see küllaltki üldlevinud definitsioon siiski natuke liiga kitsas. Ka atmosfääri jälgimine maapinnalt seda läbiva või sellest lähtuva kiirguse põhjal on olemuselt kaugseire. Sellesse kategooriasse kuulub ilmaradar, mis on atmosfääri seires saanud võimsaks vahendiks. Veelgi enam, sarnasus meetodites sunnib kaugseire hulka liigitama sodari ehk "heliradari", millega uuritakse turbulentseid keeriseid atmosfääris. Kontaktseire on kaugsiere vastand, see osa seirest, mis kaugseirest "üle jääb" ehk see, mida argimõistus liigitab "tavaliseks" seireks mõõtmised, mida tehakse mingi anduriga otse seiratavas keskkonnas. Kontaktseire küllaltki täpseks vasteks inglise keeles on monitoring, mis üldlevinud arusaama kohaselt ei hõlma kaugseiret. Siia kuuluvad maapealsed seirejaamad (meteoroloogilised vaatlusjaamad, õhu- vee- ja
Olles gaasplaneet, näitab Jupiter vaatlejale pidevalt muutuvat pilvkatet, mida ajavad edasi ida-lääne tuuled. Esimene pilk planeedile väikese teleskoobiga näitab pooluste suunas kergelt kokkusurutud ketast, mis servadest on tuhmim. Läbi ketta jooksevad vähemalt kaks ekvaatoriga paralleelset tumedat vööndit, mis on lahutatud heleda tsooniga. Põhjalikumal vaatlemisel ilmub rohkem vööndeid ning parematel vaatlusmomentidel hea teleskoobiga on näha üle kogu ketta turbulentseid keeriseid ja keerdsõlmi. Jupiter pöörleb kiiresti – täispööre veidi vähem kui 10 tunniga. Juba 20-minutilise vaatlemisega on märgata, et planeedi keskel olevad detailid on nihkunud umbes 10 protsenti ketta läbimõõdu võrra, liikudes taevasest idast läände ehk planeedivaatlejate kõnepruugis järgnevast eelnevasse. Need terminid tähendavad läbi kellamehhanismita teleskoobi vaatevälja triiviva vaadeldava objekti vastavaid külgi ja võeti kasutusele, et mitte segi ajada
annaabi.ee 
