Fred Jüssi
Linnud ei ole kuulnud mu tulekut, nende hääles ei ole hoiatavat
ohunooti. Nad on minust vahest mõnekümne meetri kaugusel. See on omamoodi vapustav. Mäletan
oma esimesest lennukisõidust hetke, mil lennuk pilvedesse sööstis. Lindude elu ja hääled
meenutavad mulle sageli pilvi taevalaotuses alati lootusetult kauged ja kättesaamatud ja kui
hakkad neile liginema, siis näib, et nad kaugenevad sust veelgi enam. Ja nüüd see vägev pidulik
pasundamine siinsamas. Ja missugused kajad turbaauke poolkaares ümbritsevalt metsamüürilt!
Need ulatuvad kaugele üle raba ja valguvad laiali ümberkaudsetesse metsadesse. See on nagu
igahommikune rituaal, veel midagi enamat kui lindudesse kodeeritud sund maailmale teada anda, et
mõned mudased turbaaugud koos ei tea kui suure maalarakaga ses metsakolkas kuuluvad nüüd
nendele. Siin pole varasematel aastatel sookurgi kuulda olnud, võib olla on need uusasukad noored
ja neil polegi veel sel kevadel pesa?
annaabi.ee 
