Franz Kafka
naistegelased preili Büchner, põetaja Leni ja kohtuteenri naine.
Nemad hoiavad käigus nii K. kui ka lugeja huvi, tekitades «juriidi-
lises» kontekstis täiesti kohatu ja seda põnevama erootilise pinge,
kuid jäävad samas kogu oma erootilise otstarbe juures täiesti üks-
kõikseteks K. käekäigu vastu, või aitavad protsessi ebasoodsale
arengule koguni veel omalt poolt kaasa, nii et jääb lausa mulje,
et tegu on kohtu käsilastega. Või kardavad nad süsteemiga vas-
tuollu minna?
Kohtute süsteemi analüüsi teeb praktiliselt võimatuks selle
ülim keerukus, ebamäärasus, laialivalguvus ja petlik iseloom.
Viimase heaks näiteks on «kohtunikke» kujutavad pildid. Tühine,
kääbusekasvu ja enamvähem anonüümne kohtu-uurija laseb end
portreteerida troonil istuvate kõikvõimsa, jumalataolise hiiglastena,
kuigi «tegelikult istub ta köögitöölil, millel on vana kokkulapatud
hobusetekk peal».
See kirjeldab väga hästi kogu teose juhtmõtet, et ülim mõt-