Eduard Vilde Pisuhänd analüüs
vastupidist nii teiste, kui enda suust. Tiit Piibeleht nõustus Ludwigut aitama esialgu heade
kavatsustega. Tema enda nime alt ei oleks ta raamat nagunii palju kuulsust saanud ja ta
nõustus teadmisega, et see ilmub kellegi teise nime alt aga ta vähemalt teab, kes selle tegelik
autor on.
Ludwigu arvates oleks tema äiapapa ja naine ta ära tõrjunud, kui ta nende kaua oodatud
raamatut poleks kirjutanud. Ta oli rahul oma eluga, oma positsiooni ja tuntavusega
seltskonnas, kõik millest ta kunagi unistanud oli. Tõe rääkimine oli Ludwigule liiga suur risk
oma heast elust ilma jääda. Ludwig elas oleviku hetkes ja oma õnnes, tulevikule ta ei
mõelnud.
Arvatavasti poleks Tiit Ludwigule selga pööranudki kui too liiga uhkeks poleks läinud. Igal
inimesel on oma uhkus ja kannatus ning viimane pole mitte kellelgi lõpmatu. Tiit tegi õigesti,
et ta Ludwigule koha kätte näitas. Iga vale peab saama karistatud.