J.- P. Sartre (Referaat)
Viited ennetele
Mõnikord püüavad inimesed oma valikuid kergendada mingite endeliste mängite põhjal.
Sartre tõi näite ühest jesuiidist kellega ta tutvus sõjavangis olles: ,, Mehe elus oli olnud
selliseid endelisi sündmusi, kibedaid saatuselööke. Isa suri, jättes pere vaesusesse; ta võeti
stipendiaadiks ühte religioosesse asutusse, kus tal tuli lakkamatult tunda, et ta on sinna võetud
vaid halastusest; edaspidi jäi ta ilma neist tunnustusavaldustest, mis lapsi innustavad;
kaheksateistkümneselt äpardus tal esimene armulugu ning lõpuks, kahekümne kahe aastaselt,
juhtus üsna tühine asi, mis sai aga viimaseks piisaks karikas- läbikukkumine sõjaväelistel
katsetel. Niisiis oli sel noormehel põhjust arvata, et ta on kõiges ebaõnnestunud; tegu oli
märgiga, ent mille märgiga? Ta oleks võinud pageda kibestumusse ja meeleheitesse. Kuid
enda seisukohalt väga nutikalt käsitas ta seda märgina sellest, et ta pole loodud ilmalikeks