Ahas aitas tal hirmust üle saada, Konsap oligi julgem, kuid mitte kauaks. Peale ööd mõisas ta suri. Tema oli esimene poistest kes punaste käe läbi ära suri. Sõbrad teda toetasid, ta saigi sõprade abil julgemaks. Nad kõik koolipoisid hoolisid üksteistest nagu vendadest. Näha oli kui mõni poiss teisele appi läks aga siis ise surma sai. Neil kõigil olid väga head suhted. 5. Filmi sõnum Eesti rahva ühtehoidmisest, vaprusest ja julgusest. Hoidkem ja tunnustagem Eestit sama moodi, nagu 100 aastat tagasi. 6. See on mu üks Eesti lemmikfilm. See on südamlik, armas, samas on selles ka natuke actionit. Meeldib kui vahel on totakad ja naljakad olukorrad, mis teeb selle veel mugavaks filmiks. Vahel tundus nagu mõni näitleja mängib natuke üle, kuid ega see väga häirinud. Lõpp kokkuvõttes on see tohutult hea film. Võiks öelda ja arvatavasti nii ongi, on see üks Eesti ajaloo õnnestuim ja parim film.
Aga kui muie, mis meie lasteraamatut lugedes teinekord (ja aina sagedamini) ikka suunurka sugeneb, Jõgisalu puhul vägisi naeruturtsatuse suhu kisub, kui lugedes äkki püsti kargad ja raamat näpus jooksed inimest otsima, kellega rõõmu jagada, mis ja kuidas on selles või teises jutus öeldud, siis peab küll viimane variser olema, et raamatut lugedes kipras kulmi ning poole suuga pomiseda: nuu- jah, eks ta ole ka, aga... Ärgem siis olgem variserid ja tunnustagem: Harri Jõgisalu isikus on 20 eesti lastekirjandus saanud endale meistrimehe, kes oskab muinasjuttu vesta, oskab valmilugu veeretada, oskab loodust näha ning sellest pajatada, aga mis veel olulisem: oskab ning suudab vajadust mööda kõik need kolm üksikultki head omadust veel paremaks ühte liita, võetagu siis heaks või pandagu pahaks. Ei ole julgust pahaks panna! (H. Väli Mallega ja Kallega 1975) 3.3 Tasa ja targu kuuekümneseks
annaabi.ee 
