Ma näen pimedust ja kuulen vaikust
Lumi
tundub märg neile, kellele ei meeldi vesi ja talv, ent lummavalt kaunis neile, kelle jaoks on
külmad lõbusad ajad, seondudes suusatamise, uisutamise või kelgutamisega. Sealhulgas võib
lund katsudes meenuda lumememme ehitus ja tahtmatult venib näole särav naeratus
maailma tajumine ja saadud informatsiooni läbielamine ongi eksisteerimine ise. See voolib
inimesest selle, kes ta on: ainulaadse ja kordumatu.
Keskkond, kus kasvatakse ja arenetakse, jätab tahtmatult oma tunnuspitsati. See võib
väljendada keelekasutuses, nt murded, riietusstiilis, nt põhja pool on riietus soojem kui
ekvatoriaalsetel aladel, välimuses, nt pruunlase nahk on mõnevõrra tumedam kui
põliseurooplasel. Kõige suurem erinevus esineb mentaliteedis ja kasvatuses. Ei saa nõuda
aborigeenilt lauakombeid, kui too on päevad läbi banaane korjanud, kiviga hirve järel
keksinud ja alasti koduküla tänavail jalutanud. See oleks absurd. Ühiskond peab alati