Albert Camus:Kirjandus ja Absurd
milles ta lapsena elas, ja ta mälestus sellest on teda alati kaitsnud kahe
ohu eest, mis ähvardavad kõiki loomeinimesi vimm ja rahulolu.
Vaesus ei tähenda talle armetust, selle rikkused ja rõõmud on lihtsalt
teistsugused ning ometi tõelised. ,,Et tasakaalustada mulle loomuomast
ükskõiksust, sattusin ma poolele teele viletsuse ja päikese vahele.
Viletsus takistas mind uskumast, et kõik on hästi siin päikese all ja
ajaloos, päike õpetas mulle, et ajalugu pole veel kõik." Ta tunnisatb, et
oma elu tähtsaimad õppetunnid võlgneb ta just omastele, kellel oli
puudu peaaegu kõigest, kes aga ometi midagi ei ihaldanud, ning keda
vaesus ei sundinud kunagi viletsuseks, ebausuks ega väärituseks. Ning
et kõik, mis ta elus on saanud, on talle justkui kingitud, ilma et ta
kunagi midagi oleks palunud ja millestki kunagi oleks osanud hoida.
Albert Camus'd käsitletakse prantsuse kirjanikuna ja tihti ununeb
seejuures tema alzeeria päritolu: Camus oli küll prantslane, kui