Käitumine klassiruumis, Bill Rogers
Psühholoogiline rämpspost on täis üldist, püsivat sisekõnet: „Ma poleks pidanud!“ (aga me tegi- ebaedu või halbade sündmuste selgitamiseks püsivate põhjenduste kasutamist. Täpsustav
me); „See pole õiglane!“ (tõesti?); „Mul läheb alati valesti!“ (alati?); „Ma ei suuda kunagi nendeni piiritlemine aitab end ümber suunata: „Jah, vahel ma eksin“, „Viimasel ajal ei ole mu tunnika-
jõuda“ (kunagi?). Võib-olla me poleks pidanud seda, teist või kolmandat tegema või ütlema, vad vastanud mu võimete tasemele“ ja „Sellest on kahju, et mind ei edutatud, kuid mida ma
aga me tegime; see on reaalsus. Lisades sellisele sisekõnele oma ebaõnnestumiste mõtetes peaksin tegema, et end parandada ja muuta?“ Optimistlikum seletusstiil tunnistab nörritavat