Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 28. juuni 1992. a rahvahääletusel vastu põhiseaduse. Põhiseaduse vastuvõtmisest on möödunud juba kakskümmend aastat. 2002. aastal ilmus esimene taasiseseisvumisjärgne põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. 2008. aastal ilmus teine kommenteeritud väljaanne, sest põhiseadusest arusaamise tunnetusulatus vajab pidevat tänapäevastamist. Käesolevad põhiseaduse kommentaarid on seega juba kolmandad. Eriti akuutseks muutus põhiseaduse mõtte sisustamine seoses Eesti vastuvõtmisega Euroopa Liitu, st alates 1. maist 2004. Eesti rahvas otsustas rahvahääletusel 14. septembril 2003 Eesti riigi Euroopa Liitu astumise ja põhiseaduse täiendamise üle. Rahvahääletusel vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse paragrahv 1 sätestab: ,,Eesti võib kuuluda
määrab ära korra sisesriigis ja korra rahvusvahelises suhtlemises riikide vahel. Klassikalise suveräänsuse arusaam mittevastavus tegelikkusele. Õiguslike piirangute puudumine ei tähenda, et teen, mida tahan. Et riik tõepoolest suveräänne oleks, peab ta olema võimeline arvestama kogu selle tegelikusega, mis on. Riik on küll pädev õigust looma, kuid see ei tähenda, et teen, mida tahan. Vastupidi, tuleb luua adekvaantne tunnetusulatus sellest, mis on olemas siseriigis ja rahvusvahelisel areenil ja seda teades ja arvesse võttes kujundada korda. Suveräänsuse mõiste on tänapäevaks palju muutunud. Suveräänsust saab kirjeldada sise- või välissuveräänsusena. Välissuveräänsus on autonoomia, sõltumatus, toimida ka väljaspool oma territooriumu - riikide omavahelised suhted e riikide vahekorrad teiste riikidega; sises., aga võime luua sisemist korda,
annaabi.ee 
