Madis Kõiv
ma ei saa hoolida sellest, mis võimalusi on seda kasti täita. Mulle ei tee mingit
raskust ette kujutada, et seal on rehepeksumasin ja hobused sõidavad sealsamas.
Ma kujutan ette, et see nii võiks olla. Aga mul ei tule pähe küsida enda käest, kas
seda hobust saab sinna lavale tuua.“ (5)
Põhiliseks teemaks Madis Kõivu dramaturgias on kirgede ning neid raamistada ja
ohjeldada püüdva vaimu vastandamine (4). Tema näidendeid on iseloomustatud kui
“erinevate tunnetustasandite, isikliku ja universaalse, aistilise ja abstraktse, loogilise
ja unenäolise märkimisväärset integreeritust“. Kõivu näidendid on paljuski
autobiograafilised, kuid ta ei keskendu niivõrd lokaalsetele teemadele kui
üldintellektuaalsetele ja inimlikele, tehes seda viisil, mis on tugevalt avardanud eesti
näitekirjandust. Kõivu näidendite remargid mitte lihtsalt ei illustreeri lavareaalsust,
vaid on omaette fenomenaalsed tegelased
annaabi.ee 
