Õiguse üldteooria
konkreetsemale alusele ning püüavad leida sellele lahendust õiguse teoreetilise käsitluse või
õiguspraktikas tõusetunud ülesannete kontekstis.
Õigusteadlaste jõupingutused leida õiglase õiguse kriteeriumid lõpevad sageli tõdemusega, et
neid polegi või on nad oma abstraktsuses sedavõrd ähmased ning praktiliseks kasutamiseks
kõlbmatud, et muudavad õigluse idee kui niisuguse juristile väärtusetuks.
Õigluse erinevatelt tunnetuslikelt või kontseptuaalsetelt alustelt üles ehitatud käsitlused viivad
ja peavadki viima sisult erinevate tulemusteni. Tingituna ainuüksi lähteseisukohtade
erinevusest pole saadud tulemused sellepärast vahetult võrreldavad. Kui neid siiski kõrvutada
ja võrrelda tahetakse, veelgi enam, kui tahetakse leida erinevate käsitluste nn ühisosa,
jõutaksegi harilikult mõtteliste konstruktsioonideni, mis oma ebamäärases väheütlevuses või
siis ülimas abstraktsuses ei saa õieti kedagi rahuldada