Platoni Pidusöök
Selline eksistents pole ilust ja hüvest lahutatud, ja selline elu on vooruslik, tõeline ja õnnelik (eudaimon ehk hea-
daimonlik).
On levinud komme heita Platonile ette ratsionalismi, samas kui meie kultuuriline kogemus on ammu näidanud
mõistuse nõrkust erinevate asjaolude (ideoloogia, teadvustamatus, ihad jne.) suhtes. „Pidusööki“ lugedes me
näeme aga, et selline „ratsionaalne“ tunnetus, kus tunnetaja jääb tunnetatu suhtes väliseks, on kõigest üldise
tunnetusliikumise üks etapp. Mõistus on vajalik selleks, et tõsta meid välja meelelisest piiratusest, aga niimoodi
leitud mõisted-teadmised tuleb omakorda veel ühendada ehk tuleb „vaadelda jumalikku ilu ennast (ja a fortiori
teisi ideid) tema ühtsuses“, mis tähendab, et tunnetaja justkui sulab tunnetatuga kokku. See ongi armastuse
apoteoos, ja põhimõtteliselt igasuguse „taevase“ taotluse viimane eesmärk, kuivõrd me nägime, et igasugune hüve
ihaldus on armastus
annaabi.ee 
