Eesti kirjanduse ajalugu I
sulgunud, varjatuma tundeeluga kui Suitsu või Enno luuletajamina. Ridala inimene kuulub
uusaegsesse maailma, inimlik eraldatus, igatsused, lootused, pettumused. Ridala luule vormiliselt
paindlikum ja väljendusrikkam, värsiridade pikkus ja paigutus annab edasi luuletuse tähendust ja
meeleolu, rohkesti on eraldi värssideks murtud sõnu ja sõnapaare.
Luulekogu "Kauged rannad" (1914) - looduskujutus muutunud objektiivsemaks ja asjalikumaks,
meeleolu ja tunnetushaare ühekülgsem, eraldudes muust. Ridala võttis oma nägemuste
edasiandmiseks kasutusele uusi sõnu murretest ja soome keelest, hilisemas luules täiesti äärmuseni
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 32
minnes.
1910-1920 luules iseloomulik ja Ridalal viljakaks kujunenud regivärsivormiline lüroeepika -
eeposemõõtmeline "Toomas ja Mai" (1924) - sisaldades tähtsamaid eesti perekonnaballaade ja ka
Ridala enda värsse.