Blaise Pascal
"meelekultust", vaid määras igale gnoseoloogilisele võimele oma "seadusliku" kompetentsussfääri.
Pascal tundis tema jaoks looduses ülevaima- inimmõistuse jõudu ja võimu, kuid erinevalt
ratsionalistidest tundis ta hästi ka selle nõrkusi. Ei saa väita, et Pascal oli nende nõrkuste
ülemlaulikuks. Pigem oli ta tundlik registreerija nagu täpne baromeeter. Ta ei olnud kiretu
fikseerija, vaid kasutas tervet tunnetegammat: kibestumust, nostalgiat, valu, solvumist, kurba
hämmingut ja irooniat.
Juhtmotiiviks on siin sügav paradoks, vastuolu ja sobimatus, mis valitseb mõistuse üleva loomuliku
väärikuse ning selle reaalsete nõrkuste vahel. Just sellepärast, et vastavalt oma aja vaimule oli
Pascal inimmõistue tõstnud liiga kõrgele, rabaski selle ebatäiuslikkus teda nii tugevasti. "Inimese
kogu väärkus on ta mõtlemises, kuid mis mõte see on? Kas pole see mõte loll? Järelikult on mõte
annaabi.ee 
