Platoni Pidusöök
) suhtes. „Pidusööki“ lugedes me
näeme aga, et selline „ratsionaalne“ tunnetus, kus tunnetaja jääb tunnetatu suhtes väliseks, on kõigest üldise
tunnetusliikumise üks etapp. Mõistus on vajalik selleks, et tõsta meid välja meelelisest piiratusest, aga niimoodi
leitud mõisted-teadmised tuleb omakorda veel ühendada ehk tuleb „vaadelda jumalikku ilu ennast (ja a fortiori
teisi ideid) tema ühtsuses“, mis tähendab, et tunnetaja justkui sulab tunnetatuga kokku. See ongi armastuse
apoteoos, ja põhimõtteliselt igasuguse „taevase“ taotluse viimane eesmärk, kuivõrd me nägime, et igasugune hüve
ihaldus on armastus. Tundub, et sellises olukorras on „sünnitamine“ ja loomine kõige vabam ja võimsam. Seda
kolmandat tunnetust, millest Sokratesele räägib Diotima (ehk „jumalakartlikkus“) ja millest ta on eeldatavasti
õppust võtnud, kinnitataksegi viimases kõnes.
7
annaabi.ee 
