Postmodernne maastikuplaneerimine
pargid, kus inimesed said vabalt ringi jalutada ning oma aega veeta. Linn aga laienes edasi
ning näiteks tööstusrajoonides polnud mitte mingit rohelust.
Arhitektid mõistsid, et tuleb läbi viia muutusi, mis muudaksid linnad ning looduse
kooseksisteerimise võimalikult loomulikuks. Selleks arvati, et loodus peab inimesi
ümbritsema igal pool. Kahekümnenda sajandi maastiku visiooniks oli tuua loodus linnadesse.
C. Tunnardi raamat ,,Gardens in modern landscape" oli manifestiks uue arhitektuurilise suuna
saavutamisele, mis hõlmas endast palju päiksevalgust, avarust ja vabadust. Ei mingeid
kiviktaimlaid, jõgesid, piiritletud murulappe enam, aitab rangest puude istutamise
reglemendist. Loodust tuleb säilitada, kuid see peab loomulikult linnakeskkonnda sulanduma,
mitte muudetud ja moonutatud kiujul. Ainult nii moodustub tervislik roheala, piirideta aed.
annaabi.ee 
