120 voldi juures oli karjatus, et löögid on valusad. 150 voldi juures karjus vastaja: ,,Laske mind siit lahti. Ma ei taha enam eksperimendis osaleda. Ma keeldun!''. 270 voldiga muutusid tema protestid agooniakarjeteks. 300 ja 315 voldi vahel kisendas ta, et keeldub vastamast. Pärast 330 volti jäi ta aga vaikseks. Vastuse puudumist võeti kui valet vastust. Kui teine katseisik (elektrilöökide andja) soovis aga keelduda ja katse lõpetada veendi teda järjest tungivamate vastuväidetega. Eksperiment katkestati kui teine katseisik enam ei allunud. Järelduseks saadi et meestest 65% olid kuulekad ja suutsid minna kuni 450 voldini. Sama suur osa oli ka kuulekaid naisi. Kuid nemad lõpetasid katse juba 370 voldi juures. Tegelikkuses elektrilööke ei saadud ning ainukeseks katsealuseks oli nn elektrilöökide andja. Selle katsega näidati teaduslikult, et kuuletumine vabastab inimese vastutusest ja et inimesel on kergem alluda kui vastu hakata
Eesti armeele. Nikolai II troonist loobumise ja Romanovite monarhia kokkuvarisemise järel 15. märtsil 1917 kuulutas Venemaal moodustatud Ajutine Valitsus välja kursi demokraatliku vabariigi moodustamisele. Eestis moodustati kohe suur hulk poliitilisi parteisid. Määrates Eesti kubermangukomissariks Jaan Poska, andis uus keskvalitsus kohaliku administratsiooni üle eesti poliitikutele. Eestlaste 1905. aastast alates kõlanud, üha tungivamate autonoomianõudmiste survel andis Ajutine Valitsus 12. aprillil 1917 määruse Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja omavalitsuse ajutise korraldamise kohta. Sellega sai Eestimaast (Põhja-Eesti) ja Põhja-Liivimaast (Lõuna-Eesti) üheks haldusüksuseks liidetud Eesti autonoomia elementidega omavalitsuse (eestlased olid ainsad kõigi Venemaa vähemusrahvuste hulgas, kellel see õnnestus). Kubermangukomissari juurde moodustati omavalitsuskoguna Eestimaa
annaabi.ee 
