Eestlaste nimepaneku traditsioon ja selle muutumine
inimese andmist taevaste jõudude kaitse alla, mis hoidis ära kurjade olendite
kallalekippumise. Tunnistust sellest annab järgmine muistend: Ühte tallu võetud karjane.
Temal olnud vanemad surnud. Öösel maganud karjane ahju pääl, kuid tihti karjunud ta, et
keegi tahab temale kallale tungida mingi kärnkonna moodi olevusena. Seal mõelnud
pererahvas, et võib-olla on laps ristimata. Kohe kutsuti sinna ka naabertalu rahvas ja laps
ristiti. Sellest peale kadunud lapse kallale tungija.(Ibid)
Alles pärast ristimist võis valjusti öelda lapse nime, mis oli juba varem välja valitud, aga hoiti
salajas, et hoida ära vaenulike jõudude kallaletungid. Tõenäoliselt tuleb just nii seletada
keeldu, millest teateid on vaid üksikuid ja mille kohta rahvas ei osanud hiljem enam
mõistlikku põhjendust anda. Lapse nime ei tohi enne ristimist nimetada - laps kerjab nime
taga. Lapse nime ei räägida enni kui varuhumigu, kui kerku hakedaks minema. (Ibid)
annaabi.ee 
